Avalehe uudised arrow Arhiiv arrow MIS VÄRK SELLE MESIPUUGA SIIS ON...
Sunday, 19 November 2017
 
 
Janmarco
MIS VÄRK SELLE MESIPUUGA SIIS ON... Trüki E-mail
Avaldas Administrator   
Thursday, 05 February 2009

Reportaa˛ Euroopa Eestlaste Koori laululaagrist 23.-25. Jaanuaril 2009

Mis värk selle mesipuuga siis ikka on ehk jälle nad laulavad

Reportaa˛ Euroopa Eestlaste Koori laululaagrist

Euroopa Eestlaste Koori, EÜSLi projektkoori ja Silleri talvises laululaagris Annabergi lossis Bonni külje all kohtusid 23.-25. jaanuaril 2009 ligi 70 lauljat kümnest riigist, dirigendid Lauri Breede ja Kalev Lindal ning kümmekond pereliiget. Tööd ja lusti jätkus reede õhtust pühapäeva lõunani, laagri lõpetas järjekordne kontsert Bonn/Bad Godesbergis Pauluse kirikus.

Koor, mis pidevalt kasvab

Ajal, mil Eesti koorid alles täie tõsidusega “Üheshingamisele” pääsemiseks ehk üldlaulupeo konkurssideks valmistuvad, võivad Euroopas elavad lauljad kergemalt ühes hingata, sest eelmises laagris salvestatud materjali põhjal on komisjon meid laulupeokõlbulikuks tunnistanud. See muidugi ei tähenda, et nüüd võiks lihtsalt lulli lüüa – ainuüksi Urmas Sisaski lugudes on nii palju sõnu, et neid ei mahu kodus iseseisvalt pähe õppima ning Tauno Aints on vanade lastelaulude popurrii tükati nii sportlikult huvitavaks seadnud, et ka kogenud lauljad ei oska ette näha, kuidas see kõik selgeks saab ja meelde jääb. Aga no kes see siis laulupeol laulikust laulab!

Kui me Luxembourg-Trieri rakukesega laagrisse jõuame, on õhtusöök juba alanud. “Sööge ikka rahulikult lõpuni,” noomin lauas istujaid, kui need tervituskallistusteks järjest püsti hüppavad.

“Kumb ma siis olen, Vanapagan või Kaval-Ants?” küsib dirigent Kalev, vihjates eelmises laagrireportaa˛is koorijuhtide tandemi kohta kasutatud võrdlusele. “Kust mina tean, leppige ise omavahel kokku,” muigan.

“Kuidas siis sõit läks, kas kõhulihased on haiged?” pärin Maivelt, kes paar päeva tagasi saadetud kirjas naljatledes kurtis, et peab dirigendid Brüsseli lähedalt lennujaamast Annabergi tooma ning ei tea, kuidas suudab pidevalt naerdes autot juhtida. Lauri ja Kalev on kõigile meelde jäänud kui nõudlikud koorijuhid, kelle metoodilisse raudvarasse kuulub nii miimika ja ˛estikulatsiooni meistriklass kui ka teravad naljad. “Väga huvitav oli,” on autojuht rahul. “Panime maailma majanduse ja poliitika iga külje pealt paika. Gaasijuhtmest Palestiinani.”

“Nii palju on jälle uusi nägusid,” ei jõua “vana olija” Marge ära imestada. Tõesti, Annabergi suur maja jääb juba ammu kitsaks.

“Tere, mina olen ka Anneli,” tutvustab end õhtusöögilauas värske sopran. Kuigi väliseestlased on reeglina keskmisest eestlasest julgemad ja avatumad, on värskelt kooriga liitujad siiski teiste hulgast üsna hästi äratuntavad. “Ma olen siin esimest korda.” “Pole hullu,” julgustan. “Ma istusin ka esimesel õhtusöögil umbes sama vaikselt. Järgmisel korral tulles oled juba sama lärmakas kui mina, ei jõua kõiki ära kallistada.”

Tükati “Tambovi moodi”, see-eest mitme põlvega

Suud ei saa tõesti eriti söömiseks kasutada, sest rahvast muudkui tuleb. “Aga kus siis suur Soome delegatsioon on?” küsin lauanaabritelt. “On, on,” kinnitavad ümberkaudsed, “neil käib laul juba eilsest saati.”

Justkui selle kinnituseks hõikab “soomlane” Mati eemalt: “Mis, sa oled end vahepeal klooninud või?” “See on minu tütar,” tutvustan värsket kooriliiget. Kombinatsioone, kus laulavad koos emad ja tütred, isad ja pojad või ristipidi, on kooris kokku üle kümne. Teismelisi noori on kümne ringis ja kedagi neist pole vanemad jõumeetodil kohale toonud. Lisaks laulab kümmekond paari abikaasasid või elukaaslasi, mõned käivad terve perega, üks - Leitarud koguni kolme laulva põlvkonnaga. Kes just ei laula, kannab toetajaliikme nime – paljudest on abi autoroolis või väikeste laste hoidjana.

Samal õhtul kella üheksast üheteiskümneni on esimene proov. Korratakse “klassikat”, uued ja keerulised seaded jäetakse targu laupäevaks.

“Nii, palju meil tenoreid on?” küsib Kalev. Tõusevad vaid kolm kätt. Saksamaal ringlev kõhuviirus ja palavikuga nohud-köhad on võtnud oma.

 “Ats aitab ka natuke kaasa,” kuulen kedagi ütlevat. Veidi aja pärast selgub, et äärmiselt musikaalne ja julge noormees “aitab” nii tõhusalt, et laulab oma vanemad kolleegid üle ning teenib kaaslauljatelt spontaanse ja siira aplausi.

Ega tenoritel pole kerge üheski harrastuskooris. Mehi on ju tavaliselt üldse vähe ning selles suhtes ei ole meie koor mingi erand. Kõige rohkem on alte, selles laagris kokku 26. Sopraneid tuleb kokku 23, basse 9 ja tenorite koguarv paisub tasapisi kuueni.

“Kuulge, te laulate laialt nagu Tambovi koor,” annavad Lauri ja Kalev “Tuljakule” iroonilise hinnangu. “Tõmmake oma “hõissa-ja-trallallaa” hiirvaikseks ja kuulake, mida sopranitel ja bassidel teile öelda on! Ja pidage meeles, et see on pulmalaul!”

Kõigile tundub, et see laager tuleb tõsisem kui eelmine. Ka öine laul vaikib seekord varem. Kuigi, mis vara see kell kolm ikka nii väga on.

Laupäev – Euroopa eestlaste laulupäev

Pärast hommikusööki võetakse üksteise järel luubi alla pühapäevase kontserdi lood. “Me alustame “Koiduga” ja lõpetame Ernesaksaga täpselt nagu laulupeol,” selgitab Kalev.

Kuigi suurele osale lauljatest on mõlemad lood hästi tuttavad, lonkavad need proovis ikka veel kõiki jalgu. Bassidel on kulminatsiooni “Taevasse...” alustamisel raskusi oma hääle kättesaamisega. Sopranitele käib nende väitel teise oktaavi la-noot üle jõu. “Mis tähendab, et ei võta välja?“ ei ole Lauri nõus ning mängib klaveril kolmanda oktaavi do’d. “Te võtate selle ka välja,” on ta kõigutamatu. Aldid saavad oma halva tämbri pärast mõlemalt dirigendilt noomida söögi alla ja peale.

“Ärge hakake jälle laulma nagu Ukraina rahvalaulu,” manitseb Kalev. Kui viimane juhatamisega ametis on, vaatab Lauri kõikidele oma leivanumbri-näoga teravalt otsa. See aitab lauljatel meeles pidada, kuidas tuleb häält tekitada.

“Kontserdi ajal peaks Lauri näo projektsioon pidevalt saali tagaseinas olema,” sosistan naabrile. “Muidu läheb õige positsioon meelest ära.”

Valgre popurrii kõlab seekord juba hulka paremini kui kahes eelmises laagris. Üldjuhtide soov, et lauluraamatusse trükitud rütmi mehaanilise järgimise asemel peaks Valgret esitama svingides, ei tundugi enam koori jaoks nii võimatu ülesanne.

Lõunasöögi järel antakse tunnike leiva luusse laskmiseks. Paljud valivad uinaku asemel jalutuskäigu. Mäkke ronides tundub, et Annabergi kokad teevad ikka liiga palju ja liiga head süüa.

“Kui siit edasi minna, tulevad varsti loomad vastu,” ütleb Sigrun, kes väikese seltskonnaga juba tagasiteel on. “Metssead ja...” Sigadeni me siiski ei jõua või ei jõua sead meieni. Küll aga leiame mäe otsast muinasjutuliselt lahedad puud. Kellelgi meist ei ole kahjuks fotoaparaati kaasas.

Proov jätkub õhtusöögini ja pärast seda võetakse kogu kontserdi kava otsast lõpuni läbi. Sellega pole aga tööpäev veel lõppenud, sest ESTO’le ning laulupeole minemise informatsioon tahab edastamist ning paljud muud küsimused teemal “kuidas edasi” vajavad arutamist. “Silleri” koor ootab kõiki oktoobris Soome, samas on Rootsi kooridelt küllakutse juba kevadeks ning Belgia BEENE kutsub kõiki juuni alguses enda poole.

Mingeid otsuseid ei langetata. Projektjuht Mare palub kõigil oma arvamused nädala jooksul meilile saata.

Pärast värske koori hümni laulmist jätkub lauljaid veel mitmeks tunniks. Isegi teismelised löövad kampa. Ikka kella kolmeni.

 Naised tanu alla ja pihad vööga peenikeseks

 Pühapäevane äratus on varajane. Kuigi meie toa neli naist virguvad teise vähese magamisega öö järel suhteliselt valutult, tunnen pesema minnes siiski pisikest aukartust ühe vapra aldi ees, kes naaseb just hommikuselt jooksuringilt.

Varajane ärkamine pole ilmaasjata, sest rahvariiete selga saamine on aeganõudvam kui tavaline hommikumeik. “Need riided ostis mees mulle üllatuseks Muhu saarelt. Maksid 1990ndate alguse kohta terve varanduse – kaks tuhat krooni,” jutustab Maive, kui talle Muhu tanu lõksudega juustesse kinnitan. “Ma veel mõtlesin, et äkki oleks sellele rahale kasulikuma rakenduse leidnud. Nüüd ei saaks vist neid alla 10 tuhande krooni mitte mingi nipiga kätte.”

“Mul ei ole õiget pluusi,” kurdab Tuuli. Eda annab talle kasutada oma lillelise rätiku, sest tal on pluusi peale ka sobiv jakk olemas.

Koori visuaalne pilt on kirev ja kaunis. Paljudel lauljatel on seljas mitme põlve ajalooga omakandi riided. “Sobiva sukahoidja leidmine oli kunst omaette,” tunnistab Saksamaal elav Karin, kes on Muhu saarelt pärit. “Katsu sa neid pakse kootud sukki tänapäevaste peente hoidjate vahele toppida!”.

“Seelik on üle 100 aasta vana,” on Hela uhke. “Isegi koiaugud on sajandivanused! Põlle ma tegin ise kiiruga, aga ega ma väga rahul ei ole.”

Iivi räägib, kuidas ta Praha lennujaama turvakontrollis kahtlust äratas: “Läksin väikse kohvriga lennukisse ja turvamehed küsisid, mis kahtlast metalli ma kaasas vean,” Imeilusaid päranduseks saadud ehteid jagub tal nii kaela kui vööle. Need mõned, kel riided Eestisse ununenud või pole veel olemaski, tunnevad end igatahes nagu mustad lambad või valged varesed. Minagi, kuigi sõpradelt kokku laenatud rahvuslikud riidetükid aitavad teiste sekka mõnusasti ära kaduda.

“Sain ka laenuks rätiku,” on Ave õnnelik ja peidab oma halli pluusi värviliste lillede alla.

 Tükike laulupidu ja tükike Eestimaad

 Enne kontserti laulame kaks laulu ja jumalateenistusel. Piret Ripsi – Anna Haava “Mu süda usub õnne” ei lähe kuidagi käima, sest laul on paljudele veel võõras ja mõned ootamatud rütmifiguurid kipuvad segi minema. Sisaski “Sanctus” teenib seevastu kirikulistelt südamliku aplausi.

Kontsert läheb taas peaaegu täis saalile, publiku hulgas on nii ümberkaudseid eestlasi kui ka kohalikke sakslasi.

“Teie ees on tükike Eestimaad ja tükike Eesti laulupidu,” tutvustab Kalev. “Koit” seisma ei jää ning “Tuljak” õnnestub paremini kui eelmisel kontserdil. Siiski tunnen, et eelmine kontsert oli tervikuna rohkem trimmis – siis olime ju topelt ärevil ka, sest salvestasime oma laule laulupeo konkursiks. Harrastuslaulja läheb ikka kohe laisaks, kui lood liiga selged ning pole justnagu midagi karta.

Harjumatult rõhutatult punkteeritud rütm Saebelmanni “Kaunimates lauludes” vajab veel harjutamist ning Marguste “See on Eestit” võib vist igavesti lihvima jääda.

Lattikase “Väikese maa” ajal on  muresid raske muu-ree’deks laulda. Kodus võid sina isekeskis kõneleda, kuidas hing ihkab, aga kooris on helilooja ja dirigendi soov seaduseks. Laulupeo üldjuhist rääkimata.

“Mina olin viimase laulu ajal vait, ei saanud nootigi laulda, hääl katkes,” ütleb Iivi ja pühib pisaraid. Tütar tunnistab, et tema “nutulauluks” on hoopiski Kadri Hundi “Üksteist peab hoidma”. Ameerikas sündinud Anne ütleb, et teda liigutab kõige enam “Mesipuu” ning et “Mu isamaa on minu arm” jääb talle praegu veel kaugeks. Küllap see vist ongi nii, et Ernesaksa on paljudes välismaal sündinud ja elanud eestlastes alati segaseid tundeid tekitanud. “Kui sa suvel kõigiga koos laulupeol laulnud oled, siis tuleb ehk see õige tunne sisse?” pakun mina. “Aga võib-olla ka mitte. Erinevalt Lenini-lauludest, mida me pidime laulma, oli see ju üks vähestest, mida me tõesti laulda tahtsime ning milles oli meie jaoks peidus see suur ja salajane sõnum. Oli suur õnn, et me seda laulda saime.”

Lepime oma “nutunaiste” seltskonnaga kokku, et lõppudel lõpuks on ju hea, kui me kõik ühe ja sama laulu ajal vait ei jää ja vesistame kordamööda. Keegi peab ju laulma ka!

Pärast kontserti teeme mõned ühispildid, laulame mõned laulud, sööme lõuna ja asume koduteele.

Laul aitab üksteisele lähemale

 Koju jõudes ümiseme tütrega kordamööda jupikesi erinevatest lauludest, need ei väsi kummitamast.

Päev pärast laagrit saan Annelt pika ka südamliku kirja, mida ei raatsi siingi tsiteerimata jätta: “Välismaal sündinud eestlasele oli Eesti nagu mõni muinaskoht, millest vanemad rääkisid, aga mida õieti näha ehk külastada ei saanud. Meile oli see mesipuu alati kaugel muinasmaal.

Paljud, just vanemast generatsioonist, kahtlesid Ernesaksas. Arvati, ega nii kõrgele ametile ikka muidu ei saadud, kui pidi kuidagi ikka nõukogude võimu toetama. Olime tõesti “kommufoobid”, kartsime, et ka meie hulka ehk “istutatakse” väljaandjaid. Sellepärast tekitas ka minu käik Eestisse 1975. aastal ning juhuslik külaskäik Gustav Ernesaksa juurde palju halba poleemikat meie pere ümber. Minu isa oli lõppude lõpuks suur eesti seltskonna juht – kuidas siis nii! Isa arvas siiski, et Ernesaks oli õige inimene. Keegi pidi ju eestlust ülal hoidma, ükskõik kuidas.

Mina olin tol ajal veel liiga noor, et sellest kõigest õieti aru saada. Seda taipasin, et diivanil minu kõrval oli istunud üks väga tähtis inimene. Alles nüüd, üle 30 aasta hiljem, saan aru, kui tähtis ta oli. Pärast filmi “Singing Revolution” vaatamist sai mulle selgeks, mis Eestis õigupoolest toimus. Enamik koori liikmeid on ju laulva revolutisiooni ise läbi elanud, teised aga Ameerika külluses elades seda ekraanilt vaadanud.

Ja just selle tõttu oli mul eile nii suur au seda laulu laulda, millega eestlased endale vabaduse laulsid. Just sellepärast kipun ka ise mesipuu poole. Ja mitte ainult laulupeole.

Pean vist rahvariide seelikusse tasku õmblema, taskurätiku jaoks. Seda läheb kindlasti vaja.”

Neid salajasi taskuid vajavad kindlasti paljud.

Euroopa Eestalste Koori 42 lauljat Saksamaalt, 35 Soomest, 7 Inglismaalt, 12 Belgiast, 2 Hollandist, 4 Luxemburgist, 3 Šveitsist, 1 Prantsusmaalt, 1 Tšehhist, 1 Taanist , 2 Eestist on laulupeoks peaaegu valmis.

Minulgi on tagumine aeg arvuti tagant lahkuda ja rahvariideid tikkima hakata.

Reportaazi pani kirja Anneli Aken / Saksamaa

http://www.youtube.com/watch?v=Gi2OamP9FTA&feature=related

 

Dirigendid:

Kalev Lindal ja Lauri Breede / Eesti

Projektijuht: Mare Rahkema / Saksamaa

 

www.eeestikoor.eu

 
Küsitlus
Ilm Brüsselis
Brussels
---
 
Top! Top!